Wednesday, 30 August 2017

12 - Kuidas parandada oma istakut?

Mul ei ole kunagi olnud ilusat istakut. Olen sellest siingi varem dramaatiliselt kirjutanud, kui proovisin endale selgitada ratsmekontakti ning traavis kergendamise olemust. Needless to say, ei ole ma väga palju edasi arenenud. Olen praegu kimpus päris korraliku motivatsioonilangusega ning sadulasse ei taha eriti istuda, sest... ma lihtsalt ei oska. Aga ma tean, et pea norgus jalgu liivas järgi lohistades ma ei arene. Tuleb pea ees probleemidesse sisse sukelduda ning midagi ette võtta. Õnneks on mul suurepärane treener ning maailmas eksisteerib internet, kus on lõputult materjali ja juhendeid nii artiklite, piltide kui videote kujul.

Käed
Probleemid
- Ma ei suuda säilitada kontakti hobuse suuga;
- ma ei hoia ratset konkreetselt käes, vaid see ripub mul näppude otsas;
- kui kontakti saavutan, jääb mu käsi kangeks ning ma ei suuda kontakti pehme ja elastsena hoida;
- ma ei hoia randmeid otse, vaid hakkan neid viima igasse ilmakaarde - sisse-välja-üles-alla;
- kõigi eelnevate punktide tõttu ei moodustu hobuse suu, ratsme ning minu käe vahel sirgjoont, vaid mu käed on kas liiga all, liiga üleval, liiga koos, liiga laiali.

Harjutused
- Kontakt: avada käed 45cm, ning sammus (hiljem galopis) keskenduda hobuse pea- ja kaela liikumisele. Püüda hoida pehmet, stabiilset kontakti ja küünarnukist liikuda kaasa hobuse suuga. Kujutada ette, et ratsmed on kummist paelad, mis ei tohi lõtvuda ega liigselt pingule minna. Liikuda ka painetes nii, et kumbki ratse hobuse kaela ei puudutaks. Õnnestumisel viia käed tagasi tavaasendisse (10-15 cm).
- Rusikas: selle asemel, et püüda ratset konkreetselt käes hoida, püüda mõelda sellele, et sõrmeotstega tunnetaks peopesa, pöidlad rusika peal ning taeva poole.
- Pehmus: haarata ratsmed tagurpidi kätte (ratse liigub pöidla juurest sisse ning väikese näpu juurest välja), nii ei saa hobust suust liiga tugevalt tõmmata ning kontakti kergem hoida. Proovida koos eelmise harjutusega.
- Sirge ranne: ranne füüsiliselt paika fikseerida ning selliselt sõita, kuni randmed on "ümber õpetatud". Näiteks puupulk käsivarrest peopesani teibiga fikseerida, randmed elastiksidemega fikseerida, randmekaitsmeid kasutada.
- Käed õige avatusega: haarata ratsmete vahele paar suuliseid, mida hoida keskmise- ning nimetissõrmega.

Jalad-istmik
Probleemid
- Ei joondu puusast otse, labajalg liigub väljapoole ning tasakaal ei jaotu päkale võrdselt;
- ei istu vaagna "kolmnurgas", vaid vajun istmikuluudele istuma. Sellest ka kergendades "istun" sadula tagakaarele, mitte sadula keskele, mis omakorda viib minu ülakeha ette.

Harjutused
- Leida õige jalusepikkus. Liiga pika jalusega vajub jalg ette, liiga lühikese jalusega liigub säär liiga taha. Teoorias on hea jalusepikkus see, kui lõdvestatult puudutab sirgeks asetatuna jalus pahkluud.
- Tõusta jalustele otse üles ja püsti, sealjuures tõusmine ning langemine peavad toimuva tasakaalustatult ja pehmelt. Kui tasakaal on käes, kasutada jalgu iseseisvalt ning küsida kergemaid suunamuutusi, üleminekuid. Püsti seistes toetuda päkale, kannast mitte läbi vajuda! Järgmise sammuna langetada rind hobuse kaela suunas, sirutada käed kõrvade suunas (kui see on raske, siis hobuse suu suunas). Kummarduda puusast, mitte selgroost. Lugeda neljani ning tõusta taas püstisesse asendisse. See harjutus aitab tasakaalu säilitada, viia jalad korrektsesse asetusse ning tugevdab selja- ning reielihaseid.
- Puusast otse: asetada jalg korrektselt kas jalustele püsti tõustes või jalad jalustest välja sirutada, viia põlv otse taha ning teadvustatult jalg puusast otseks viia. Vaagnaluu otse, mitte nurga alla.
- Traavis istuda kaks takti ning tõusta kolmas (ehk vahetada diagonaale pärast igat sammu), mis õpetab keha mitte hobuse liikumisest ette ruttama. Järgmisena harjutada kaks takti "õhus seisma" ning kolmandat istuma, mis õpetab hobuse liikumisest mitte maha jääma.

Ülakeha
Probleemid
- Olen kas õlgadest küürus ja lukus või ülekompensatsioonina lükkan end nõgusaks, pead ajan samuti ettepoole õieli;
- mu selgroog on vasakule poole kõver ning aastatega olen lihaste treenimise järjest rohkem unarusse jätnud, seega on otse istumine minu jaoks väga keeruline, sest korelihased ei jaksa kere toestada. Näiteks tööl avastan end väga tihti lösakil vasakul käetoel ja kui teadlikult sirgelt istun, väsib selg ruttu. Üle 5 minuti ma ilma nihelemata reeglina istuda ei suuda, isegi kui püüan järgida "õige istumise" reegleid.

Harjutused
- Pea: istuda toolil, käed külgedele langetatud, pilk otse ette suunatud. Raputada pead vasakule ja paremale võimalikult vähese vaevaga umbes 5cm vahemikuga ühe minuti vältel. Pöörata pea kergelt vasakule ning harjutust korrata, seejärel paremale. See lõdvestab kaelapingeid ning hõlbustab kaela liikumist.
- Õlad: õlaringid, lõdvestada käed, tõsta õlad üles kõrvade juurde sissehingamise ajal ning langetada need alla ja taha.

Ning mis kõige olulisem - ära unusta hingata. Sügavad hingetõmbed sisse-välja on paljude harjutuste eduka sooritamise ja lõdvestatuse võti.

Asjad, millest ma veel aru ei saa:
- pahkluud kui amortisaatorid
- kuidas selga hoida sirgena, mitte ajada nõgusaks ega vajuda küüru (mingeid vihjeid sain siit)

Lõpetuseks stiilinäited teemal "kuidas arenevad teod"
aprill 2014
No automatic alt text available.
oktoober 2015
august 2016
august 2017

Harjutuste allikad:
  1. https://practicalhorsemanmag.com/training/exercises-to-correct-common-riding-problems
  2. https://practicalhorsemanmag.com/health-archive/7-balimo-exercises-to-improve-your-balance-in-the-saddle
  3. http://aramiis.blogspot.com.ee/ (hehe)


Friday, 18 August 2017

11 - Küsimus - millest kirjutada?

1. Aidake mind palun kerge motivatsioonisüstiga ja andke nõu, millest ja kuidas ma võiksin kirjutada, mida jagada?

2. Kas keegi on avastanud mingeid uusi (ja aktiivseid) Eesti hobublogisid?

Kuidagi vaikseks on see blogielukene jäänud... :)

Tuesday, 11 July 2017

10 - update ja ratsavarustusest

Kuu aega on mööda läinud nagu linnulennul ning aeg on siia ka vahepealsest kirjutada.
 
Juuni algus möödus töökalt, võimlesime, töötasime jõudsalt skeemide kallal ja tegelesime võistluste korraldamisega. Jõudu tuli juurde mühinal, galopp paranes iga trenniga. Sõitsime suht palju koplites.

17. juunil olid meil kodus võistlused. Sõitsin ABC2 skeemi ja sain tulemuseks 57%. 14% arengut eelmisest sooritusest. Mina oleksin võinud kõvasti paremini sõita, aga jäin poniga väga rahule. Galopitõste tuli valesti, veidi jooksis säärest läbi ja oli isegi võrdlemisi raske, aga Tuus oli tõesti tubli, arvestades hetkelise tasemega. Pärast võistlusi võtsime vabamalt, sõitsin sadulata, tegime maatööd, hängisime niisama. Oli väga vahva.

Siis ma olin kaks nädalat ära ja K hoidis senikaua ponil silma peal ja tegeles paar korda. Aitäh!

Tagasi jõudsin laupäeval ja pühapäeval läksime kohe koos väikese valgega u 5km ringile. Tegime sammu ja traavi. Tuus oli selline matkasell! Alguses küll jäi palju seisma ja oli vaja moosida, et ta liikuma hakkaks, aga kui hoog sisse tuli, siis oli väga mõnus. Esimene kord tundsin, et temas oli enesekindlus.

Esmaspäeval ehitasime põllule 6 takistust ja tegime ühe väga väga laheda "kollitrenni". Eelmise aasta videot sarnasest trennist näeb siit. Eilset videot näeb siit. Nii tore on vaadata, kuidas aastaga on poni transformeerunud. Hüppeliselt on arenenud tema silmamõõt. Ma mäletan eelmistest trennidest, kuidas ma ei suutnud tõrkeid lahendada. Seekord oli tõrkeid 2, erinevatel takistustel ning seetõttu, et mina passima jäin ja poni üksi jätsin. Aga Tuusa suhtumine oli hoopis teine. Kohe kui ta aru sai, mis toimub, tuli tal selline power sisse ja minul oli selline tunne, et koos me suudame küll maailma vallutada.

Võiksingi vist päevad läbi ohkida ja puhkida, kui lahe hobune mul on.

Rootsis olles käisin ka mõnes poes. Tooksin välja sellise laheda poe Stockholmis nagu Back2Use. Ma ostsin sealt endale 2 kasutatud valtrappi ning sadulakatte, aga oh sa poiss, kui äge pood see oli! Tegu on siis ratsavarustuse second handiga, kus leiab käputäie uhiuusi asju, korralikke kasutatud firmakaupu ning ka väga soodsaid ja taskukohaseid asju. Minu mõlemad valtrapid maksid näiteks 9 euri tk. Seega kes sinna satub - soovitan. Seal lähedal on ka Decathloni spordipood (võrdleksin seda SportsDirectiga), kus on ka päris palju häid mõistlike hindadega leide.

Mis teie lemmikpoed on?

Tuli väga lünklik postitus, aga better than nothing.

Tuesday, 6 June 2017

9 - Maastikul käimine

9 oktoober 2015:

Esimese põllusatsi tegime traavi (meie galoppi, sest... Tuus), muu oli kõik sammus. Või noh... teised olid sammus... ja lõdva ratsmega... ja tsillisid... ja nautisid. Ja mina istun praegu oma toas laua taga ja valutan oma selga, sest need on tänase tagajärjed. Ühesõnaga Tuus ei teinud mitte ühtegi lõdvestunud sammu, vaid kogu aja taidles kas kiires lühikeses pinges sammus või siis enamuse ajast kohapeal traavides. Mina ei lubanud esimesel tagumikus olla, temale see ei meeldinud, üleüldse talle vist miski ei meeldinud ja nii see läks. Harjutasime, (loe: tema harjutas) kõikvõimalikke külgliikumisi ja... get this... KÜÜNLAID. Ma ei saanud esimese raksuga arugi, mis juhtus sest nagu... Tuus? Küünlad? WHAT? Aga sellega ta mind täna üllatas. Kolm on kohtu seadus ja tagumised reisikaaslased olid kolmanda küünla ajal (libe ning üsna järsk allapoole kallak) veendunud, et nüüd me üle selja käime aga... Õnneks läks. Püüdsin olla tema suhtes aktsepteeriv ja tolereeriv aga kui käsi südamele panna, siis olin sisimas ikka päris kuri.

29 mai 2016:

Eile, laupäeval, tegime alguses põlluringi, olin esimest korda seljas kogu ringi! Ja me suutsime selle ainult sammus ära teha! Üks hetk jäi ta kodunt eemale kõndides seisma, järgmisel sirgel pani poole ajast külg ees ja kolmandal küljel (mis on esimene, mis kodupoole on), oli ta valmis äkksööstu tegema ja neljandal ehmatas ta mitu korda.

28 juuli 2016:

Käisime teist korda maastikul ning üllatusin positiivselt - natuke üle poole maast käisime esimestena, hoog oli natukene kiirem kui mulle meeldis, aga Tuus oli nii julge ja kartmatu! Pidurite probleem.

4 juuni 2017:

Istusin selga, asusime teele. Ajasin Tuusaga juttu ja andsin ühe toetava patsutuse iga kord kaelale, kui pärast põõsast välja lennanud lindu ja jalad harki ehmatust edasi sammusime. Paar korda pidi andma ka ühe toetava stekikoputuse õlale kui poni arvas, et seista on palju toredam kui liikuda. Kahekesi ringi jalutades ja radu valides jõudsime mõnusate traavisirgeteni. Vahepeal karjusid varesed nii, nagu mõni naine oleks metsas appi karjunud, jälgisime kuidas kullid graatsiliselt ringi lendasid. Jõudsime majakeseni, mis esimene kord koos Kersti ja Aramisega jala ja hinge värisema võttis – see ei vääri teist pilkugi. Nüüd olime juba kodu poole teel ja mõtlesin, kas tasub galoppi proovida – no proovime. Siis jälle traavikest ja sammukest ja ühe korra galoppi veel. Viimasel kodusirgel lonkisime pika ratsmega ja kui kaks kutti mõni meeter selja taga disciga metallist korvi tabasid, siis ei pannud see ponil isegi kõrva teistpidi liikuma.

Mingi plõks on ära käinud. Sellest, et maastikule minek tähendas südamealust õõnsust on saanud see, et ma ei jõua ära oodata seda päeva, kui on aeg jälle metsa minna. Ma tean, et see on olnud muutus minus, aga muutus ratsanikus toobki välja muutuse hobuses. Ja ehk on mul nii parem mõelda, et mingi muutus on ka ponis toimunud. Poolteist aastat tagasi võrdus 30 minutit maastikul sellega, et õhtul  koju jõudes oli mu selg pinges olemisest tohutult valus ja närv oli pärast maastikul käimist kergelt öeldes must. Ma olin küll valmis uuesti proovima, sest ma ju teadsin, et maastikul mitte käimine ei paranda probleeme, aga ma ei võinud seda enam teha. Poolteist aastat on Tuusa käitumine olnud ainult tõusuteel, aga minu sisemine on hirm pigem samaks jäänud. Aasta tagasi juubeldasin selle üle, et saime kodu kõrval põllul esimese ringi läbi sõidetud ilma, et ma pingest maha pidin tulema. Kaks kuud pärast seda suutsin viia end selleni, et julgeksin kaaskonnaga metsas käia. Talvel võtsin südame rindu ja läksin ratsa kodunt 300m kaugusele. Pühapäeval tähistasin kolmandat rännakut üksinda (ehk kahekesi) metsas, 6,5km koos galopiga.

Ma ütlesin eelmine kord, et mingi uus aken on sellega avanenud. See on mingi uus tasand, kus on hoopis teised mõtted ja teised tunded. Mulle ei ole vist kohale jõudnud, kuhu me jõudnud oleme.


I guess this shows he is my person.

Thursday, 25 May 2017

8 - Pallase koolisõit

A: Keit Paju
A: Kersti Kalberg


















A: Kersti Kalberg
Ma ei teagi kohe, kust alustada. Ehk sellest, et kui ma samas tempos jätkan, saavad mu uusaastalubadused kohe varsti juba otsa. Selle aasta esimesed viis kuud on olnud uskumatud, tormilised ja veel kord uskumatud. Nüüd saan tõmmata kriipsu peale sellele, et pärast 14 aastat ratsutamisega tegelemist olen käinud oma esimestel võistlustel. Olen seda siin varem ka õrnalt puudutanud, et ma ei ole tegelikult isegi kunagi tallisisestel "mängu-võistlustel" mõõtu võtnud. Aga siin ma olen, 23 ja natukene peale, ja tegin selle ära. Ma ei usu, et Tuus sama sillas on, tema bucket list on pigem süüa ja püherdada ja teiste hobuste kõrval olla, aga ka tema saab nüüd öelda, et on esimest korda võistlemas käinud. Kokkuvõtvalt ütleks et - oli meeleolukas!
A: Kersti Kalberg
Tegelikult võtaksin hetke, et viia kurssi kiirelt sellega, mis toimus vahemikus 2.-21. mai. Käisime kaks korda maastikul. Esimesel korral olime kuuekesi - K jalamehena, Kudi, M Riksuga ja mina Tuusaga. Mõtlesin, et kuna ammu ei ole maastikul käinud ja sisetunne oli pigem ärev, lähen käekõrval. Kodulähedane mets on nüüd discgolfi täis, seega saime tutvuda nii roheliste platvormide, vehkivate inimeste kui kolisevate metallkorvidega. Teine kord käisin 14. mail - Tuusaga kahekesi ja ratsa! Valmistusin mentaalselt ette end küünaldeks, kukkumisteks, ehmumisteks, paanikaks. Läks aga imeliselt ja minu ja Tuusa suhtes saabus mingi täiesti teine ulmeline tase. Ma ei oska seda sõnadessegi panna. Nagu oleks kosmoses käinud. Olen varem katsetanud kaksi ja ratsa kablutamist, aga it has always been different. Seekord oli kõik lihtsalt õige. Jalutasime lõdva ratsmega, kiirustamata, tegime natukene traavi, olime lihtsalt mina ja tema. No tõeline love story. 6. mail käisime Pallasel ratsutamas, et enne võistlusi saaks kodunt eemal käia ja uue kohaga tutvuda. Läks hästi - oli küll kima ja hirmus ja pinges, aga jäime ellu, sõitis väga ilusasti. Pärast seda tekkis korraks lonkepaanika, aga vist võis selle panna uue karja/ilmamuutuste/uue varustuse proovimise arvele, sest see oli ainult üks päev. Harjutasime skeemi, mina käisin Frankfurtis lähetusel ja K tegeles poniga (aitäh!).
A: Keit Paju

Tagasi 21. maisse. Kui asjad olid autos, poni ja mina end ilusaks teinud, oligi aeg reisile minna. Natukene mõtleb endiselt, kas minna treilerisse või mitte. Iga korraga kümmekond sekundit kauem. Peame rohkem niisama harjutama ja treileris söömas käima, et asi jälle fun oleks. Võistlustele jõudes Tuus küll vaatas ringi ja kutsus ja oli tavapärasest erksam, aga täiesti kontrollitav ja hea poiss. Siinkohal mega suured tänud suurepärasele aitajaskonnale, kes olid nii nõu kui jõuga mulle abiks. Närvis ma üllatavalt ei olnud, päeval kuskil kaheks tunniks tõmbas seest õõnsaks ja põlve nõrgaks, aga nagu ma ennustasin, siis see hetk, kui Tuus koplis päitsed pähe sai, olid kõik mu mured kadunud.
A: Keit Paju
Soojendus oli fantastiline. Tõesõna - fantastiline. Arvestades mitte olümpia-taset vaid seda, kus meie omadega oleme. Kolmas võõras maneež elus ning nurgad ja ääred olid pärast 5 minutit täiesti aktsepteeritavad kohad, kus joosta võib. Teised hobused jätsid külmaks, kuue hobuse vahel manööverdamine oli täiesti normaalne ja loomulik. Allüüride kvaliteet tundus seljast suurepärane. Kodused probleemid andsid alguses tunda, aga tuletasin meelde, mida K kodus rääkis ja sellega muutus poni mõnusalt plastiliseks ja oli sääre ees, ergas, painutas. Kõrvalt tuletas teine K meelde (aitäh!), et teeksin rohkem allüüridevahelisi üleminekuid ja sellega tulid pidurid ka roostest lahti. Galopp oli ülihea, alguses läks paremale paar korda valesti, aga tuletasin meelde, et peab ise õigesti tõstma ja boom, mitte ühtki valet tõstet enam. Soojendust tegin umbes 20 minuti kanti, nagu algselt planeeritud. Ja siis läksin õue ja jalutasin umbes 10 minutit, kordasin peas skeemi, näitasin ponile telgitaguseid (he-he). Tuus oli uskumatu, kui kartis, vaatas ainult korraks ja tuli kenasti minu palvele paindesse, muidu hängis niisama ja ei läinud isegi higiseks. Too good to be true...
A: Kersti Kalberg
Kuna kõik läks selle hetkeni nii hästi, olin üli-üli rõõmus ja lausa kibelesin areenile. Teadsin, et nii hästi enam ei saa minna küll, sest vaja teistest hobustest ikkagi ootamatult eraldi minna võõrasse kohta ning ei ole aega rahulikult kõiki kolle tutvustada. Kas ma mainisin, et the whole time mul ei olnud õrna aimugi, mida ma tegema pean? Tulevikus oleks ehk tark korraks jutustada inimestega, kes päriselt ka on koolisõitu võistelnud ja teab, kuidas mida teha tuleks. Tagantjärgi tarkus... Sain siis selgeks vähemalt selle, et platsile tuleb minna siis, kui eelmine on lõpetanud (aga mitte veel platsilt lahkunud) ja... ära kasuta häält. Siis on natukene aega, mille ajal tasuks kollid ära näidata ja kui käib kõll, siis on aeg minna tervitama.
A: Kersti Kalberg

Vaim oli valmis, meel oli rõõmus ja läksime heas traavis platsile. Tempo oli korralik ja siis... jõudsime telgi juurde. Ja see hetk käis klõps, mida on tagantjärgi videos ka näha. Ma ei oska seda selgitada, aga... Ma kutsuksin seda mental shut downiks. Minule oli see tuttav tunne, mis Tartus trenni tehes juhtus algusaegadel tihti siis, kui õppisime uusi asju ja kui kõike oli tema jaoks lihtsalt too much. Poni läks lukku ja telk oli hirmus, mis oli esimene kord kui ta kogu päeva jooksul millestki eemale astus. Kahe voldiga sain ta küll telki aktsepteerima, mis on minu jaoks siiani lausa uskumatu, aga pääseteed enam ei olnud. Siinkohal tuleb muidugi mängu minu teadmatus - ma tõesti ei teadnud, et stekki tohib skeemis kasutada. Ma alati arvasin, et see võib käes olla ja õlale ikka võib salaja koputada, aga arvasin, et konkreetne stekilaks on juba hoiatus-karistus. Tagantjärgi ei tea, kas see oleks asja parandanud (sest ilmselgelt ta nägi, et sääre taha jääda on ok - kodus sellist asja ei luba juhtuda) või oleks asja hoopis kapitaalselt rikkunud (throwback to Tartu, kus steki peale Tuus jäi seisma ja oligi kõik).
A: Kersti Kalberg
Ühesõnaga oli minu jaoks sel hetkel sõit "läbi" ja pidi lihtsalt ellu jääma. Väike lootus küll jäi, et ehk saame skeemi siiski sõidetud ja suudan lukustusest läbi sõita. Siis algas skeem. Kogu minu säärejõust ja nügimisest (kuigi kohtunik tegi kommentaari, et oleksin pidanud veelgi rohkem säärt kasutama - ma muidugi ise ei tea, kuidas see oleks võimalik olnud, haha) ja stekiga viisakast koputamisest ei olnud abi - läksin siis automaatselt keelelõksutamise ja mõmisemise peale üle (väga vokaalse ratsutajana ei suutnud ma lihtsalt vait olla, sest tähelepanu oli mujal). Iga samm oli skeemi lõpuni väga vaevaline, galopiringid tulid traavis või valest jalast ja tagasi traavile kukkudes ja kuna ma püüdsin lihtsalt ära hoida seda, et ta sammu või seisma jääks, siis vajusime ka nurkades ja pööretel sisse. Tegelikult viimane harjutus enne keskliini läks hästi ja seal ta hakkas na-a-a-tukene end traavis kandma ja liigutama, tublid 6 punkti, haha. Esimese emotsioonina olin muidugi pettunud. See oli ainus stsenaarium, mida ma oma peas ei olnud läbi mänginud - et ta läheb lukku. Ja nii tuli meil kokku 44% ja viimane koht.
A: Kersti Kalberg
Mida rohkem aga minutid edasi läksid, seda rõõmsam ma olin. Poni oli super ja ma ütlesin teistele juba pärast soojendust, et mina olen juba oma eesmärgi kätte saanud ja esikoha saavutanud. Ma ei saagi loota, et esimene võistlus nii "küpsete", aga samas nii tooretena edukalt lõpeb. Olen nüüd mõned päevad saanud seedida (kuigi skeemi videot ei ole siiani suutnud algusest lõpuni uuesti vaadata) ja olen siiani täiesti sillas. Hinnetelehti ja enda etteastet analüüsides tean, mida järgmine kord paremini teha. Usun, et kui ma oleks vait olnud ja proovinud olenemata uinamuinasusest ikkagi kõik nurgad ja harjutused õiges trajektooris ilusasti läbi sõita, oleks tulemus ka kõvasti parem tulnud. Pean arendama oma halvimat omadust, milleks on all or nothing attitude. Isegi juhul, kui ma tunnen, et head sooritust ei tule, ei tohi ma alla anda ja pean ikkagi oma parima andma, sest see on ometigi see, mida mu poni mulle pakub ja mille ta minult ära on teeninud. It can only go uphill from here.
A: Keit Paju
Ponile ei ole mul mitte midagi ette heita. Tema viimase kahe kuu edasiminek võtab mu endiselt täiesti sõnatuks ja lõputult ahhetama. Ma tean, et pealtvaatajatel võis tekkida küsimus, et mis asi see nüüd oli, aga minu jaoks oli see everything. Teades, kust me alustasime ja kuhu me tänaseks jõudnud oleme, oli see kõik lihtsalt suurepärane. Mul ei ole kunagi olnud plaan hakata võistlusi uhama ja tulemusi korjama ning mitte kunagi ei ole viimane koht minu jaoks olnud häbiasi. Kogemusi sain igatahes kamaluga ja kamaluga tuli juurde ka motivatsiooni ja rõõmu ja inspiratsiooni.
A: Keit Paju
... Kas kellelgi on üldse olnud esimene võistlus edukas?!

Tuesday, 2 May 2017

7 - Hobused ja nutindus

Tuus 01.05.2017
Kui eile end talli minemiseks valmis hakkasin sättima, jäin taaskord mõtlema sellele, kuidas oleks lihtne, põnev ja efektiivne hoida silma peal treeningutel ja ka üldiselt hobuse ülalpidamisel. See tundus nagu tore teema, mida kirjas arendada ning teema, kus kutsun üles ka teid oma kogemusi jagama - kas ja kuidas teie endal ja oma hobuse tegemistel silma peal hoiate?

Milliseid andmeid/infot te üldse kogute? Mis platvorme kasutate? Kõigi hobuste puhul tuleb paljut meeles pidada, kuid kui hobuseid on rohkem kui 2, on väga detailselt asjade kirja panemine ju väga aeganõudev. Mina olen aastaid püüdnud luua süsteemi, kus mul oleks silm peal nii varustusel, bürokraatial kui ka tervisel (mis vaktsiinid ja millal, rohud, sepp jne) ning lisaks ka ülevaade trennidest - kuidas läheb, milline on areng (olgu see siis edenev või taanduv). Ma ei ole aga siiani leidnud seda päris õiget viisi, kuidas (ja kus) seda kõike hoomata selliselt, et sellele kuluks vähe aega, kuid annaks sealjuures edasi piisavalt infot.

Olen viimasel ajal seega mõelnud, kas on olemas sellist programmi, mis oleks all in one ja easy.

Natukene ringi nuuskides leidsin sellise põneva asja nagu ArionSensor. ArionSensor kinnitatakse valtrapi külge, mis kogub trenni ajal andmeid. See loodi 2015. aastal Taanis ning selle põhieesmärgiks on treeningute arendamine ja vigastuste ennetamine.
ArionSensor loeb: allüüre, fulee pikkust, trennis läbitud distantsi, kiirust, suunamuutusi (ehk siis pöördeid paremale ja vasakule), trenni sümmeetriat (kas treenid mõlemale poole võrdselt), sammude tihedust (rütmi?) ja pikkust (nagu aru saan, siis põhimõtteliselt sama mis fulee pikkus, kuid sammus ja traavis), trennide intensiivsust, üleminekuid ning loob nendest andmetest automaatse treeningpäeviku.
Vidin ise maksab umbes 270 eurot ning ühildub nutimoblaga. Imestasin, et sellest varem kuulnud ei olnud... Kõlab ju küll nagu iga ratsaniku unistus? Laadisin äpi ka alla ja vaatasin ringi - disain on lihtne ja arusaadav. Kui toode tõesti töötab, siis minu silmis on seal puudu ainult väike kalender, kuhu saaks kirja panna a'la vaktsiinid, võistlused, sepaajad jms.

Mida ma aga praegu ise kasutan (see saab olema väga kirju)?

Fitbit - Pigem minule endale, millega jälgin trennide logi/ enda aktiivsust. Kasutan ustavalt ja igapäevaselt Fitbit Charge 2 aktiivsusmonitori. Kui ratsutan, panen trennilogi tööle, mis annab teada trenni kestuse, mitu kalorit kaotan, mis on keskmine pulss, mitu "sammu" sellel ajal teen ning GPSiga saab vist ka kuidagi liikumistrajektoori ja distantsi näha. Eilne trenn, näiteks: 33 minutit, 190cal, 126bpm, trennist 6 minutit oli cardio ning 27 minutit fat burn. Lisaks on see minu jaoks kell ja sammulugeja (10 000 sammu päevas!). Pluss: mugav, stiilne, lihtne kasutada, annab iseenda kohta head tagasisidet ja aitab igasugu treeninguid logida. Miinus: ratsutamise kohta annab siiski pigem umbkaudseid numbreid ja hobuse ja trenni kohta ju tegelikult midagi teada ei saa. Kokkuvõttes aga kiidan väga ning see on vist see koht, kust saan kõige paremini teada, millal olen trenni teinud. Kui muidugi 1) ei unusta trenni algust ära märkida; 2) ei unusta trenni lõppu märkida.

OneNote - siin püüan hoida infot selle kohta, mis puudutab varustust, unistusi, mõtteid, bürokraatiat, to-do liste. Püüdsin vahepeal pidada ka trennilogi, aga elu näitas, et täitsin seda vaid arvutis, ehk nädalavahetuseti läks trennide info kaduma ja tagantjärgi tuli sinna üsna puudulik ja pealiskaudne info. Mingil põhjusel telefonis ei meeldi mulle pikki tekste kirjutada ja OneNote'i seal ei kasuta. Tegelikult ka arvutis ei meeldi sinna pikalt kirjutada, aga kokkuvõte "oli tore trenn/oli raske" ei anna kuu aega hiljem enam mingit infot edasi. Pluss: saab luua erinevaid kaustikuid, lehti, tabeleid, liste, süsteeme. Minusugusele perfektsionistile mõnus töövahend. Miinus: Kuna ma igapäevaselt ja kodus reeglina arvutit ei kasuta, jääb täiendamine soiku.

Märkmik - Siia olen käsitsi kirja pannud sepad-vaktsiinid ja taolised tähtajad. Vahepeal logisin ka trennipäevi. Pluss: Saab kirjutada-joonistada, võtab vähe aega. Miinus: Ebamugav on tagantjärgi märkmeid üles otsida ning jällegi, kui märkmik koju ununeb, jääb asi kirja panemata ja mõte-märge kaob unustustehõlma.

Blog - Teate väga hästi, mida ma siin korraldan. Pluss: siin on tore analüüsida, heietada, mõtteid mõlgutada. Miinus - regulaarsus puudub, sest ei ole aega ega mõnikord ka motivatsiooni alati pikalt ja laialt kirjutada.

Instagram - eraldi konto tegemise eesmärk oligi teha igast trennist panna pilt ja kirjutada juurde mõni lause sellest, mida tegime/mis oli mureks/mis oli tore. Pluss: toimib isegi päris hästi, sest kasutan instagrami facebooki kõrval väga palju. Miinus: iga kord ei jaksa/ei ole aega analüüsida, mõnikord ununeb pilt teha ja ei ole saldost midagi lisada, mõnikord tahaks kokkuvõtte asemel lihtsalt kirjutada sellest, kui armas poni mulle on. Trennide logimise mõistes aga väga kaasa ei aita.

YouTube - Pluss: vist parem viis kas igakuiselt või periooditi videoid lisada, et neid analüüsida. Annab arengu visuaalselt kõige paremini edasi. Miinus - vahepeal teen klipid telefoni ja YTsse ei pane, ehk videologi on mööda ilma laiali. Alati ei ole ka inimest, kes head ja halba üles saaks filmida.

See on vist kõik see segapudru, mida mina kasutan. Mida teie arvate? Kas sellist infot on üldse mõtet koguda (ja olen mina täiesti segane OCD crazy person) või on endal elu lihtsam, kui jääda mälule lootma? Kas teil on mingi mõnus ja loogiline süsteem kujunenud või olete samasugused nagu mina, et natukene siin ja natukene seal, ilma konkreetse püsivuseta? Milline võiks üldse olla üks ideaalne hobuseinimese töövahend?

Monday, 10 April 2017

6 - Saladus või ebausinus?

Mina ei saa enam aru. Mida rohkem ma trenni teen, seda rohkem tekib mul tunne, et mul puuduvad ratsutamise algteadmised. No see on teada tõde, et the more you train the less you know how to ride (mida ma ka tunnen), aga - algteadmised?! Kuidas ma ei ole seda memot saanud, mis kõik teised justkui saanud on?! Kas ma ei loe väljaandeid, mida kõik ratsutajad kohustuslikuks kirjanduseks peavad?! Kas mulle on sattunud treenerid, kes ei ole mulle ABCd õpetanud ja kui algaja-iga sai läbi, siis trainers just assumed i knew the theory?! Või ma olen ise lihtsalt loll?! Pakun viimast.

Näiteid on lõpmatuseni. Üks piinlikum kui teine. Näiteks - kaks ja pool aastat tagasi sain ma teada, et säärega ei pöörata. Kuidas ma seda teada sain? Mitte nii, et mu selle aja treener oleks hämmastusest ümber kukkunud ja siis mind valgustanud, vaid nii, et... üks hetk mul tekkis küsimus, et kuidas neid paindeid ja külgliikumisi siis küsida, kui säär pööramisel kasutuses on. Ma teadsin, et pööramisel ja painetel on  roll ka puusadel ja ülakehal, aga ma olin täiesti veendunud, et sääred ikkagi the key to it.

Näide - olen tuntud t-rex hands. Painutan randmest käed kõveraks ja siis ei saa aru, miks kontakti raske on hoida ja see pidevalt ära kaob - ometigi olen ju mõnusa ja pehme käega hobuse jaoks?! Mõtlesin proovida siis nii, et võtan ratse konkreetsemalt pihku ja viin kontakti kerge "raskuse" alla. Imekombel (who knew, eksole?!) tõmbab see mu randme otseks, sest kui juba küünarnukist olla ratsmega kontaktis, siis füüsiliselt on raske randmest kätt veel kõverdada. *Mind blown* :)

Kõige värskem näide - vajun kergendades ette ja säär on pidevalt taga. Proovin hoida säärt eespool ja selga sirgena, aga ikka juhtub kokkuvõttes see, et hüppan peakat. Siis aga sattusin lugema, et hey, kergendamine ei peagi mugav olema. Vabandage... mida? Tuleb välja, et kergendamisel peab kasutama ikkagi lihaseid ka ja kergendama ÜLES. Ei ole nii, et ole oma kuuenda "minani" lõdvestunud ja mine hobuse liikumisega lihtsalt kaasa. I MEAN... WHO KNEW?! Well... apparently kõik ratsutajad PEALE MINU.

Kindlasti on neid näiteid veel ja kindlasti on asju, mis on iga teise jaoks "ee... loogiline ju" ja mina elan uhkes teadmatuses ja ei saa aru miks poniga areng nii vaevaline on. Ja okei, see postitus on lõbusas eneseiroonilises võtmes, aga ma olen tegelikult AHASTUSES. Mitte selle pärast, et ma ei oska, vaid selle pärast, et minu "maailmaavastused" probleemilahenduses on paljuski saanud vastukaja "jah, otseloomulikult, sa ei teadnudki?!".  

Ja nüüd ma vajuksin küll maa alla, kui praegu väljatoodud teadmised oleksid endiselt stupidity. Aga ma usun, et ma olen endast juba niigi piinlikult lolli mulje jätnud, et kaotada pole eriti midagi.

Avaldage mulle ometi need salajased algteadmised!!! Rääkige minuga nagu lihtsameelsega! Tõstan käed üles ja tunnistan, et olen algaja!

Oh andesta mulle, mu armas Tuus, ja ole sa tänatud oma kannatlikkuse eest!