Wednesday, 16 May 2018

Kuhu edasi?


Mul oli üks päev natukene raskem ja keerulisem kui teine, polnud nagu kõige parem tuju ja lisaks tundsin süümekaid, et ma ei olnud Tuusa juures viis päeva käinud. Tööl oli palju teha ja tervis andis alt, ja kõik täpselt sel ühel nädalal, kui Eestis oli suvi. Enne trenni tahtsin leida mõne hea harjutuse, aga isegi selleks ei olnud aega. Lõin käega ja mõtlesin, et lähen tiksun siis natukene sadulata, sest ega tuju ja jaksu ju niikuinii pole. Ja siis tuletas mulle Tuus meelde, kui maagiline ta on.

Ma armastan tema juures seda, et ta võib olla lõputult kaua puhanud, aga ta annab endast kõik, et see energia ei oleks minu jaoks ohtlik või ebameeldiv. Ta kõndis mu kõrval, pani oma nosu õrnalt mu käe vastu ja puudutas mind niimoodi kõndimise ajal mitu-mitu korda. Ma armastan tema juures seda, et ta saab aru kui ma ei ole päris mina ise ja kuidas ta on alati siis lihtsalt nii imeliselt hea poiss ja muutub sekundiga teraapiahobuseks, kes teab täpselt, kuidas mulle toeks olla. Ma armastan seda, mis tunne on üle pika tema selga istuda ja tunda seda kindlalt kodutunnet, sest tema selg, liikumine ja suhtumine on mulle juba kuskile sügavale kodeeritud.

Ma armastan seda, kuidas ta saab kiidusõnast, patsutusest ja silitusest nii palju jõudu ja enesekindlust juurde ja kuidas see teda nii uhkeks teeb ja talle nii palju hoogu juurde annab. Ma armastan seda, kuidas ta pärast kiitust ja enne maiuse saamist oma sõõrmeid võbistab ja vaikselt mõmiseb ja minuga niimoodi vestleb. Ja ma armastan seda, kuidas ta puhkab kuu või nädal ja pärast seda meie koostöö kvaliteet tõuseb hüppeliselt. Ma naudin, et ma tean juba esimese viie sekundi jooksul, mis tuju tal on ja seda, et me üksteist ja üksteise veidrusi oleme tundma õppinud. Ja mind teeb nii rõõmsaks, et kui ma jälle üle pika aja sadulata sõidan, siis ma tunnen iga korraga enam, kuidas tema seljalihased aina tugevamaks muutuvad ja kuidas nii vahetult iga tema liigutust ja jõudu selle taga tunda on.

See on maagiline, millise positiivse laengu võib üks loom, üks tegevus anda. Ja ma olen nii tänulik, et mul on nii tore kaaslane ja sõber, kellega neid ühiseid seiklusi ette võtta ning mu süda sulab iga kord, kui ta kiindumust üks kõik mis viisil välja näitab. Ma loodan et iga ratsutaja leiab endale selle erilise partneri. Et iga ratsutaja leiab tee hobuste austamiseni, et mõista, kui suur privileeg on ratsutamine ning kui palju suurem mõiste see on kui lihtsalt enda lõbustamine ja looma enda tahtmise järgi liikuma panemine.

Kui jätkata igapäevasemal noodil, siis Tuusal on vaja uusi suulisi, sest praegused talle enam ei sobi. Ja minul on vaja karmilt hakata treeneri käe all sõitma, sest eilses maagilises trennis ma sain aru, et minu lagi on kätte jõudnud. Mul on suurim rõõm öelda, et mu armas ilus poni ei ole enam kehvem kui kõik need hobused, kellega ma varem sõitnud olen (välja arvatud need hobused, kellel ehk olid teadmised, kuid minul lapsena puudusid oskused).

Kuhu edasi? :)

Sunday, 13 May 2018

Küsimused-vastused

Mis Tuusa jalaga juhtus ning kuidas sellega läheb?
Üks päev oli Tuus paremast esimesest jalast täiesti lombakas. Õnneks oli see sepapäeval, seega sai kohe kellelegi ette näidata. Kui sepp kiilu lõikas, tuli sealt verd. Arvasime, et abtsess ja saab paari päeva möödudes kolde lahti lõigata. Kaks päeva hiljem kapja puhastades ja kiilu surudes tuli sealt mäda ja näha oli väikest auku/kriimu. Veel kaks päeva hiljem käis sepp uuesti, kuid august enam midagi ei tulnud. Tegime siis nädal aega kabjamähist, panin augule joodilahust ning kabi ise oli mustusest eraldatud. Kriimust sai auk, longe jäi alles (küll aga paranes longe natukene pärast seda kui sealt mäda tuli). Siis kontrollisime kabjatangidega uuesti, kuid valureaktsiooni enam ei tulnud. Sealt alates panin augu sisse vatti (mida iga kord vahetan), et mustust eemal hoida. Longe paranes 3 nädalat. Teooria on siis see, et Tuus astus midagi jalga ning võis ka muule jalaosale sellega haiget teha või siis on ta üks neist hellikutest, kes pikalt taastub (tavaliselt abtsessi paranemisaeg on nädal).  Ei tea, aga nüüd tundub longe kadunud olevat ning auk paistab lõpuks kahanevat, kuigi traav ei tundu veel päris 100% puhas.

Mis on Sinu treeningute põhimõte?
Mulle meeldib ratsutada ning ma usun, et hobusele ei tee viga targalt läbimõeldud töö. Võtan aga ratsutamist kui privileegi ning proovin enese heaolu ja ego jätta tahaplaanile. Hindan seda, et 400-500 kilone hobune mind oma turjal kandma on nõus ja ma ei võta seda iseenesestmõistetavalt. See tähendab seda, et minu võit on ratsutamine ja hobuse võit peab olema see, et treening oleks tema jaoks maksimaalselt meeldiv. Ma tean, et kui midagi ei õnnestu, olen süüdi mina, mitte hobune. Samas arvan ma ka aga seda, et 55kg vs 450kg ei ole võrdväärne võistlus ning hierarhia peab paigas olema. Hobune peab inimest austama ning hobusele ei pea kõike lubama. Ehk korraga proovin ma olla pehme, tore ja leebe, samas piisavalt kindel, et saaksin “karjajuhina” olla oma hobusele piisav tugi  ja usaldusisik. Kui hästi see kõik mul välja tuleb, vot seda ma ei tea...

Milline on Tuusa nädalaplaan?
Ütlen ausalt, et ma ei tee kindlalt nädalaplaani pea kunagi ette, sest need luhtuvad alailma. "Ideaalsel" nädalal oleks Tuusal 5 trenni - 1x maatöö, 1x maastik, 2x ratsastust ning 1x võimlemine/hüppamine/kross/kavaletid. Reaalses elus on siin aga miljon komponenti: milline on ilm/maapind, kuidas end Tuus tunneb, milline on tema vorm, millised on minu igapäevased kohustused ja palju mul aega on jne. Hetkel näiteks 5 korralikku trenni nädalas teha ei saaks mitte mingi valemiga, sest Tuus oli kuu aega lonke tõttu tööst väljas. Praegune kava on seega teha tööd 3x nädalas - tunde järgi kas maast või seljast, enamjaolt sammu, suur rõhk tagaotsa ja selga aktiveerivatel harjutustel, pigem pikema kui lühema ratsmega, palju puhkepause, katsetada traavikoormuse tõstmist. Eelmine nädalavahetus sain esimest korda maastikul käidud, aga jäin haigeks ja selle tõttu näiteks läks selle nädala 'treeningplaan' luhta.

Kui kaua Tuus on minu oma olnud?
Tuusaga olen tegelenud 2013 veebruarist. Aastaga sain ma aru, et minu jaoks on tegu ühe väga erilise hobusega. Kahe aastaga sain aru, et ma ei saa (ega taha) Tallinnasse tagasi tulla ilma Tuusata. Sealt edasi läks pall veerema... 2016 kevadel kui Tallinnasse kolisin, ostsin Tuusa ära.

Millised on minu eesmärgid?
See on hea küsimus. Ma olen avastanud, et ma olen nii palju siiski vist hobiratsutaja, et mul ei ole näiteks konkreetseid eeskujusid ja ratsutajaid, kelle moodi ma olla tahaks ja ma ei ole mingi kindla koolkonna vm meetodi järgija. Seetõttu on mul ka raske tuua sellised... konkreetseid eesmärke. Kui neid selleks saab pidada, siis ma tahaksin ja loodan, et Tuus on heas vormis ka 20. eluaastates ning et me kunagi õpiks ära galopipirueti. Ma ei tea miks, aga see tundub üks äge harjutus, mida sõita. Ja noh muidugi on mu eesmärk õppida ja saada paremaks ratsutajaks, nagu ikka.


Tuesday, 27 March 2018

5 aastat hiljem

Pildi autor Kersti Kalberg
Eelmisel nädalal juhtus nii, et üks pilt ütles rohkem kui tuhat sõna, millel on minu jaoks olnud oodatust palju suurem tähendus. Ma tunnen uusi emotsioone, ma olen mõelnud igasugu mõtteid ning mul on silme ette tulnud elavad mälestused. Sel nädalal juhtus nii, et pildile hüppas mu väike armas blogi. Ja kuigi ma arvasin, et mul ei ole hetkel millestki kirjutada, siis ma mõistsin, et miks mitte kirjutada nendest mõtetest, mis mul selle pildiga tekkisid.

Et ma ei tundnud seda pilti nähes esimese sekundiga ära (see ei ole liialdus), kellega tegu on, oleks paslik lisada siia enne-pärast pildid meie kõige esimesest ja praeguse seisuga viimasest pildiseeriast. Olgu öeldud, et piltide vahe on peaaegu 5 aastat (mai 2013 ning märts 2018). Mõne jaoks jääb kindlasti see 5 aasta areng lahjaks, mõni võib-olla saavutaks sellise tulemuse aastaga, aga ma ütlen ausalt, et minu võtavad need pildid heas mõttes sõnatuks. See on nagu mäng, et leia pildilt kõik erinevused.


Ma olen vist alles nüüd hakanud aru saama, kui palju on muutunud selle viie aastaga ning kui suur osakaal nendest muutustest jääb kahte viimasesse. Esimesed kolm aastat me küll arenesime, kahtlemata, kuid üks hetk olime oma arenguteel valinud vale haru. Ma käisin tallis pigem harva, sest mul oli üksinda raske. Mul olid küll üliägedad tallikaaslased, keda ma siiani meeletult igatsen, aga mul ei olnud mõttekaaslasi, kellel oleksid samad eesmärgid ning ambitsioonid. Ma tegin alati nii palju tööd, et ma kas ei jaksanudki Tuusaga tegeleda või ei panustanud temaga tegelemisesse 100%. Üks hetk märkasin, et noored hobused said endale selle patsu-patsu ja ninnu-nännu ja Tuusa panin kiirelt sadulasse, käisin ratsutamas ning siis viisin ta sama kiiresti koplisse tagasi.

Ma ei olnud üksinda ainult mõttekaaslaste poole pealt. Ma ratsutasin 90% ajast (kui mitte rohkem) omapead, kuid seejuures ei olnud mul vabad käed. Kohati nagu olid, aga ma sain aru, et see on tegelikult illusioon. Mu lennukad soovid ei saanud kunagi vaimustuse osaliseks ja suured mõtted ei leidnud kunagi arutelu. Ja nii ma tiksusin platsil, käisin kord aastas poniga maastikul, pagesin väiksemagi probleemi ilmnedes maneeži ohutute nelja seina vahele ja kui seal oli raske, astusin sadulast maha. Mitte selle pärast, et ma oleksin alla andnud, vaid ma lihtsalt ei osanud. Tegelikult ma tean, et ma pusisin palju ning tegin nii hästi kui oskasin.

When someone tells me 'no', it doesn't mean I can't do it, it simply means I can't do it with them. - Karen E. Quinones Miller
Nüüd ma naudin luksust, kus mu ümber on inimesed kellega ma saan arutada nii pisidetaile kui metateemasid, rääkida heast ja halvast, suurest ja väikesest, olulisest ja ebaolulisest. Kui ma ebaõnnestun, saan ma patsutuse õlale ja kamaluga motivatsiooni, mul ei lubata pead norgu lasta, vaid kästakse veel rohkem proovida. Kui ma õnnestun, siis minult ei võeta neid õnnestumisi ära, vaid ma saan oma võitusid nautida ja neid tõesti enda omadeks pidada. Kui ma ei julge, siis mulle antakse toetav tõuge ja suurtest hirmudest saavad väikesed väljakutsed. Ja selle eest olen ma lõpuni tänulik, eesotsas Kerstile.

Ma ratsutasin paar nädalat tagasi põllul, päris taga metsa piiril ja mõtlesin sellele, kuidas see kunagi tundus võimatu unistus - et ma lihtsalt võtan oma parima sõbra ja lähen temaga kinnisilmi platsist kaugemale ning saan pika ratsmega temaga jalutada ilma, et mul süda kurgus taoks. Isegi kui Tuus läheb pingesse või midagi kardab, siis ma suudan nüüd rahulikuks jääda, mis on üks suurimaid muutusi minus endas. Ma tõesti ei uskunud, et ma saan üle oma suurimast hirmust, milleks oli hobustega maastikul käimine.
Go as far as you can see; when you get there, you'll be able to see further. - Thomas Carlyle
Mida ma veel avastasin on see, et eesmärgid tihtipeale võivad täituda kiiremini ning mõnikord isegi märkamatult. Ma olen selle lühikese ajaga õppinud, et kõik soovid ja mõtted tuleb vaikselt endast välja anda. Isegi, kui need esialgu tähtsusetud ning ebavajalikud tunduvad. Samas on oluline hoida silmapiiril ka suuri eesmärke ning soove. Ja isegi kui on tunne, et ei tea kuhu edasi minna, siis tegelikult tulevad need ajaga, iga asi omal ajal. Ning ei ole hullu, kui mõnele eesmärgile tuleb üks hetk jäme kriips peale tõmmata, sest mõnikord peab lihtsalt tegema ümberkorraldusi.

Kuni järgmise mõttelennuni.

Pildi autor Kersti Kalberg
Uusaasta lubadused 2018:
  • Personaalne areng ratsutamises - tunda, et olen veetnud rohkem aega sadulas (nii mentaalselt kui füüsiliselt)
  • Rohkem aega looduses veeta, minna äkki mere äärde
  • Startida võistlustel vähemalt 1, soovitatavalt 2 korda
  • Jäädvustada rohkem pildi- ja videomaterjali
  • Püüda säilitada töörõõm ning motivatsioon
  • Hüpata 70cm parkuur (võlg eelmise aasta eesmärkidest)
  • Isekas eesmärk: koguda ilus, kvaliteetne varustus nii Tuusale kui endale

Friday, 8 December 2017

13 - Ole siin, nüüd ja praegu

Kõik pildid teinud the one and only Kersti Kalberg - aitäh!
Augustikuu viimane postitus lõppes nutu ja halaga ja nüüd on siin kolm kuud (ja natukene pealegi) ainult ritsikate siristamist kuulda olnud. Õnneks on virtuaalmaailma kõrval siiski ka päris maailm, mis kahjuks või õnneks ritsikate siristamisest väga kaugel on olnud.
Et nii pikk aeg on möödas, siis ma vist väga täpselt ei jõua blogi järjele viia, et mis siis kõik vahepeal toimunud on. On olnud nii paremaid kui halvemaid päevi. "Halvematest" on ta meil natukene korraldanud eest ärajooksmise nalju (nelja kuu jooksul äkki alla viie korra küll), tegi vahepeal  lühidalt käiguvahetamist ja kolm nädalat tagasi jäi kahe päevaga preist lombakaks. Praeguseks on muidugi kõik need halvad asjad seljatatud. Toredad sündmused lühidalt kokku võttes oleme õppinud uusi maaharjutusi (näiteks kordel ette-alla, pööre minust eemal ümber oma telje - või siis selle algus igatahes), hüppasime oma rekordi 85cm, tegime krossitrenni, proovisime uut treenerit, käisime Toomingal koolisõidutrenni tegemas (kus Tuus oli tol hetkel oma parimas vormis nii vaimselt kui füüsiliselt), toimus üks massaažisessioon ja vahetasin vanad tekid ühe kvaliteetse uue vastu.
Poni pidi küll vahepeal olema prei tõttu öösiti boksirežiimil, aga muidu elab see talv vabapidamisel. Lähtusin otsuse tegemisel sellest, et eelmine aasta ta ei olnud boksis elamise üle õnnelik. Leian, et minu mugavused on siinjuhul palju väiksema osakaaluga ja kui mul on võimalus hobust välipidamisele jätta, siis las poni olla karjas ja rõõmus. See aasta on tal seega esimest korda kaelaosaga talvetekk, rohkem gramme kapis varuks ning kui karvastik hakkab külmema ilmaga trennitegemist segama, siis lähenen strateegilistele kohtadele lihtsalt kääridega. Jalad hoian nüüd samuti lühema karvaga teades, et prei meid tabada võib.
Tahtsin aga hoopis kirjutada sellest, kus me praegu oleme ja mis on olnud minu suurim avastus nende nelja kuu jooksul. Kuna elul on omad keerdkäigud, olen aeg-ajalt teinud pause sisse ja mulle on nendel aegadel abiks olnud Kersti, kes on Tuusaga ratsutanud. Minu jaoks on need olnud elumuutvad trennid, olenemata sellest, et ise sadulas ei istunud. Värsket pildi- või videomaterjali kahjuks näidata ei ole, kuid Tuus on jõudnud nüüd ametlikult minu silmis algratsastuse lõppu ning alanud on uus peatükk.
Ma olen aru saanud, et mul on raske ennast muuta ja õppida. Ma olen omaette mõtisklenud nende nelja, ja rohkemgi, kuu jooksul tunde ja tunde, et miks minul ei õnnestu ja teistel õnnestub. Miks minul ei õnnestu trennides galopp, mitmes jäljes liikumised, painded, ratsmekontakt, ilus korrektne istak jne. Ja ratsutab teine inimene, sama hobusega (kellel on ju ikka samad teadmised, olenemata sellest kui tark ratsanik seljas istub) - veidi pusimist ja asi ongi tehtud. Ja siis mulle torkas pähe, et ma ei ratsuta hetkes. Jah, ma muidugi olen mõtetega trenni juures, püüan alati lähtuvalt treeneri juhtnööridest ja kommentaaridest harjutused õigesti sooritada ja annan endast trennides 100% - alati. Ja muidugi ma ei mõtle, et mu hobune ei oska ja tean, et asi on minus. Probleem ongi olnud selles, et ma ei ole päris täpselt aru saanud, miks minul asjad välja ei tule, isegi kui ma väga püüan. Aga ma olen ratsutanud iga trenn nii, et mu turjal on istunud kõik viimased viie aasta trennid. Ma ratsutan nii, et ma olen alustanud tasemelt 0 ning ideaalis soovin jõuda tasemele 10, olles praegu tasemel x. Aga ma olen hakanud mõistma, et kuigi väga kasulik on minevikku analüüsida, ei saa sedamoodi jätkata. Tuleb istuda hobuse selga ning nendel hetkedel pidada silmas vaid hetkelist taset, tol hetkel toimuvat harjutust ning teada, milline on 10. taseme sooritus, millisena see peaks õnnestuma. Ratsutada nii, et su hobune oskabki kõike, ja sina oskadki kõike, ja kui kohe välja ei tule, siis lihtsalt proovida uuesti ja paremini, töötada veel rohkem. Tuleb unustada see, et "jah, praegu ei tulnud täitsa õigesti välja, aga pool aastat tagasi ei tulnud üldse välja, seega pole hullu, äkki siis varsti kunagi tuleb". Praeguseks olen juba näinud suurt muutust ja jõudu, mida selline mõttemuutus anda võib. Aga sellest, kus me siis oleme, järgmine kord.

Mis põhimõtteid teistel on, mida järgida?

Wednesday, 30 August 2017

12 - Kuidas parandada oma istakut?

Mul ei ole kunagi olnud ilusat istakut. Olen sellest siingi varem dramaatiliselt kirjutanud, kui proovisin endale selgitada ratsmekontakti ning traavis kergendamise olemust. Needless to say, ei ole ma väga palju edasi arenenud. Olen praegu kimpus päris korraliku motivatsioonilangusega ning sadulasse ei taha eriti istuda, sest... ma lihtsalt ei oska. Aga ma tean, et pea norgus jalgu liivas järgi lohistades ma ei arene. Tuleb pea ees probleemidesse sisse sukelduda ning midagi ette võtta. Õnneks on mul suurepärane treener ning maailmas eksisteerib internet, kus on lõputult materjali ja juhendeid nii artiklite, piltide kui videote kujul.

Käed
Probleemid
- Ma ei suuda säilitada kontakti hobuse suuga;
- ma ei hoia ratset konkreetselt käes, vaid see ripub mul näppude otsas;
- kui kontakti saavutan, jääb mu käsi kangeks ning ma ei suuda kontakti pehme ja elastsena hoida;
- ma ei hoia randmeid otse, vaid hakkan neid viima igasse ilmakaarde - sisse-välja-üles-alla;
- kõigi eelnevate punktide tõttu ei moodustu hobuse suu, ratsme ning minu käe vahel sirgjoont, vaid mu käed on kas liiga all, liiga üleval, liiga koos, liiga laiali.

Harjutused
- Kontakt: avada käed 45cm, ning sammus (hiljem galopis) keskenduda hobuse pea- ja kaela liikumisele. Püüda hoida pehmet, stabiilset kontakti ja küünarnukist liikuda kaasa hobuse suuga. Kujutada ette, et ratsmed on kummist paelad, mis ei tohi lõtvuda ega liigselt pingule minna. Liikuda ka painetes nii, et kumbki ratse hobuse kaela ei puudutaks. Õnnestumisel viia käed tagasi tavaasendisse (10-15 cm).
- Rusikas: selle asemel, et püüda ratset konkreetselt käes hoida, püüda mõelda sellele, et sõrmeotstega tunnetaks peopesa, pöidlad rusika peal ning taeva poole.
- Pehmus: haarata ratsmed tagurpidi kätte (ratse liigub pöidla juurest sisse ning väikese näpu juurest välja), nii ei saa hobust suust liiga tugevalt tõmmata ning kontakti kergem hoida. Proovida koos eelmise harjutusega.
- Sirge ranne: ranne füüsiliselt paika fikseerida ning selliselt sõita, kuni randmed on "ümber õpetatud". Näiteks puupulk käsivarrest peopesani teibiga fikseerida, randmed elastiksidemega fikseerida, randmekaitsmeid kasutada.
- Käed õige avatusega: haarata ratsmete vahele paar suuliseid, mida hoida keskmise- ning nimetissõrmega.

Jalad-istmik
Probleemid
- Ei joondu puusast otse, labajalg liigub väljapoole ning tasakaal ei jaotu päkale võrdselt;
- ei istu vaagna "kolmnurgas", vaid vajun istmikuluudele istuma. Sellest ka kergendades "istun" sadula tagakaarele, mitte sadula keskele, mis omakorda viib minu ülakeha ette.

Harjutused
- Leida õige jalusepikkus. Liiga pika jalusega vajub jalg ette, liiga lühikese jalusega liigub säär liiga taha. Teoorias on hea jalusepikkus see, kui lõdvestatult puudutab sirgeks asetatuna jalus pahkluud.
- Tõusta jalustele otse üles ja püsti, sealjuures tõusmine ning langemine peavad toimuva tasakaalustatult ja pehmelt. Kui tasakaal on käes, kasutada jalgu iseseisvalt ning küsida kergemaid suunamuutusi, üleminekuid. Püsti seistes toetuda päkale, kannast mitte läbi vajuda! Järgmise sammuna langetada rind hobuse kaela suunas, sirutada käed kõrvade suunas (kui see on raske, siis hobuse suu suunas). Kummarduda puusast, mitte selgroost. Lugeda neljani ning tõusta taas püstisesse asendisse. See harjutus aitab tasakaalu säilitada, viia jalad korrektsesse asetusse ning tugevdab selja- ning reielihaseid.
- Puusast otse: asetada jalg korrektselt kas jalustele püsti tõustes või jalad jalustest välja sirutada, viia põlv otse taha ning teadvustatult jalg puusast otseks viia. Vaagnaluu otse, mitte nurga alla.
- Traavis istuda kaks takti ning tõusta kolmas (ehk vahetada diagonaale pärast igat sammu), mis õpetab keha mitte hobuse liikumisest ette ruttama. Järgmisena harjutada kaks takti "õhus seisma" ning kolmandat istuma, mis õpetab hobuse liikumisest mitte maha jääma.

Ülakeha
Probleemid
- Olen kas õlgadest küürus ja lukus või ülekompensatsioonina lükkan end nõgusaks, pead ajan samuti ettepoole õieli;
- mu selgroog on vasakule poole kõver ning aastatega olen lihaste treenimise järjest rohkem unarusse jätnud, seega on otse istumine minu jaoks väga keeruline, sest korelihased ei jaksa kere toestada. Näiteks tööl avastan end väga tihti lösakil vasakul käetoel ja kui teadlikult sirgelt istun, väsib selg ruttu. Üle 5 minuti ma ilma nihelemata reeglina istuda ei suuda, isegi kui püüan järgida "õige istumise" reegleid.

Harjutused
- Pea: istuda toolil, käed külgedele langetatud, pilk otse ette suunatud. Raputada pead vasakule ja paremale võimalikult vähese vaevaga umbes 5cm vahemikuga ühe minuti vältel. Pöörata pea kergelt vasakule ning harjutust korrata, seejärel paremale. See lõdvestab kaelapingeid ning hõlbustab kaela liikumist.
- Õlad: õlaringid, lõdvestada käed, tõsta õlad üles kõrvade juurde sissehingamise ajal ning langetada need alla ja taha.

Ning mis kõige olulisem - ära unusta hingata. Sügavad hingetõmbed sisse-välja on paljude harjutuste eduka sooritamise ja lõdvestatuse võti.

Asjad, millest ma veel aru ei saa:
- pahkluud kui amortisaatorid
- kuidas selga hoida sirgena, mitte ajada nõgusaks ega vajuda küüru (mingeid vihjeid sain siit)

Lõpetuseks stiilinäited teemal "kuidas arenevad teod"
aprill 2014
No automatic alt text available.
oktoober 2015
august 2016
august 2017

Harjutuste allikad:
  1. https://practicalhorsemanmag.com/training/exercises-to-correct-common-riding-problems
  2. https://practicalhorsemanmag.com/health-archive/7-balimo-exercises-to-improve-your-balance-in-the-saddle
  3. http://aramiis.blogspot.com.ee/ (hehe)


Friday, 18 August 2017

11 - Küsimus - millest kirjutada?

1. Aidake mind palun kerge motivatsioonisüstiga ja andke nõu, millest ja kuidas ma võiksin kirjutada, mida jagada?

2. Kas keegi on avastanud mingeid uusi (ja aktiivseid) Eesti hobublogisid?

Kuidagi vaikseks on see blogielukene jäänud... :)

Tuesday, 11 July 2017

10 - update ja ratsavarustusest

Kuu aega on mööda läinud nagu linnulennul ning aeg on siia ka vahepealsest kirjutada.
 
Juuni algus möödus töökalt, võimlesime, töötasime jõudsalt skeemide kallal ja tegelesime võistluste korraldamisega. Jõudu tuli juurde mühinal, galopp paranes iga trenniga. Sõitsime suht palju koplites.

17. juunil olid meil kodus võistlused. Sõitsin ABC2 skeemi ja sain tulemuseks 57%. 14% arengut eelmisest sooritusest. Mina oleksin võinud kõvasti paremini sõita, aga jäin poniga väga rahule. Galopitõste tuli valesti, veidi jooksis säärest läbi ja oli isegi võrdlemisi raske, aga Tuus oli tõesti tubli, arvestades hetkelise tasemega. Pärast võistlusi võtsime vabamalt, sõitsin sadulata, tegime maatööd, hängisime niisama. Oli väga vahva.

Siis ma olin kaks nädalat ära ja K hoidis senikaua ponil silma peal ja tegeles paar korda. Aitäh!

Tagasi jõudsin laupäeval ja pühapäeval läksime kohe koos väikese valgega u 5km ringile. Tegime sammu ja traavi. Tuus oli selline matkasell! Alguses küll jäi palju seisma ja oli vaja moosida, et ta liikuma hakkaks, aga kui hoog sisse tuli, siis oli väga mõnus. Esimene kord tundsin, et temas oli enesekindlus.

Esmaspäeval ehitasime põllule 6 takistust ja tegime ühe väga väga laheda "kollitrenni". Eelmise aasta videot sarnasest trennist näeb siit. Eilset videot näeb siit. Nii tore on vaadata, kuidas aastaga on poni transformeerunud. Hüppeliselt on arenenud tema silmamõõt. Ma mäletan eelmistest trennidest, kuidas ma ei suutnud tõrkeid lahendada. Seekord oli tõrkeid 2, erinevatel takistustel ning seetõttu, et mina passima jäin ja poni üksi jätsin. Aga Tuusa suhtumine oli hoopis teine. Kohe kui ta aru sai, mis toimub, tuli tal selline power sisse ja minul oli selline tunne, et koos me suudame küll maailma vallutada.

Võiksingi vist päevad läbi ohkida ja puhkida, kui lahe hobune mul on.

Rootsis olles käisin ka mõnes poes. Tooksin välja sellise laheda poe Stockholmis nagu Back2Use. Ma ostsin sealt endale 2 kasutatud valtrappi ning sadulakatte, aga oh sa poiss, kui äge pood see oli! Tegu on siis ratsavarustuse second handiga, kus leiab käputäie uhiuusi asju, korralikke kasutatud firmakaupu ning ka väga soodsaid ja taskukohaseid asju. Minu mõlemad valtrapid maksid näiteks 9 euri tk. Seega kes sinna satub - soovitan. Seal lähedal on ka Decathloni spordipood (võrdleksin seda SportsDirectiga), kus on ka päris palju häid mõistlike hindadega leide.

Mis teie lemmikpoed on?

Tuli väga lünklik postitus, aga better than nothing.